Täna hommikul ei olnudki nagu penskarid ja magasime isegi pool 9'ni. Küsisin Hanno käest vihjava küsimuse " mis teeed" ja mees loeb mind nagu avatud raamatut. Pani riidesse ja läks poodi vett ja leiba ostma :D
Hommikusöök söödud, mu väike haav puhastatud, mis täna tekkis kääride otsa jooksmisest, ajasime Note'i mootori kuumaks ja kimasime läänerannikule...jõudsime küll itta, aga noored ja armunud nagu me oleme, kogu maailm on meie ees valla.
Rannaks valisime Fig Tree Beach'i, mis on siiani kõige ilusam, aga mega ülerahvastatud. Õnneks saime kaks tooli ja järgmised 3 h möödusid korralikult praadides, veini juues ( Hanno leiab, et mul on reaalselt veini joomine vajalik. Ükskõik mis kaebus või tervisehäda mind kimbutab... vein teeb kõik heaks), ujudes ja ilusaid inimesi skännides, kes radarissssse jooksid 😁.
Edasi läksime lõunatama imelisse kohta Kafkaros Restaurant, kus oli fantastiline söök ja hea teenindus. Ja muidugi mega ilusad lilled. Okei läheb imalaks. Igatahes Hannopoiss sõi labaliha mis oli nii pehme, et hambaid ei pidanud väga kulutama ja mina sõin mõõkkala. Pole ka paha eks.
EDASI käisime kirikus nagu korralikud inimesed ikka, kel paar pattu hingel. Tegelikult oli tegu väga armsa väikse kirikuga mäe otsas mille nimeks Church of Profitis Elias.
Programm jätkus rantšoga kus meid tervitas täiesti ulmeline tüüp. Kohe algul vaatasin, et ega ta päris normaalne inimene ei saa olla, aga iga hetkega sai selgemaks, et ta on püstihull :D ja tegelikult heas mõttes. Seda kõike on väga raske edasi anda, aga sisuliselt ilma selle meheta oleks see ratsutamine olnud tuim nühkimine.
Tema jutt ja olek oli täpselt sellised nagu ta teeks iga poole h tagant peale. Põhimõtteliselt Hanno oli A Big Man ja minu hüüdnimeks sai Blondie. Ja seda BLONDIEEEEE ma kuulsin pooletunnise ratsutamise jooksul oma 100x. Hanno sai suure valge hobuse ( minu printssssss valgel hobusel), kes algusest peale rapsis ja keset sõitu otsustas tagumisele hobusele ka jalaga virutada. Seega tema hobusest soovitati eemale hoida :D ja mina sain nunnu pruuni hobuse, kes suitsetab vist koos omanikuga, sest nii apaatset looma ei ole me kumbki veel näinud :D tal oli kõigest suva... kärbestest, teistest hobustest ja minust. Üsna alguses valis ta ka oma tee täiesti teises suunas ja mina kuulsin ainult BLONDIEEEE where are you going. Enamus aega käis ta mööda põõsaid ja mu vasak kehapool on äärmiselt määrdunud.
Ma vist väga meeldisin sellele bossile seal, sest ta pühendas suurema osa ajast minu nime niisama hüüdes, seda lauldes ja lõpuks hakkas uurima mis tööd ma teen jne. Ise oli äärmiselt enesekindel ja väitis, et puhtalt minu sünnikuupäeva järgi teab ta täpselt kes ja milline ma olen.
Sõit sai läbi ja enne äratulekut palus ta mul enda vastu istuda. Võttis taskulambi ja ütles, et ta ei eksi kunagi ja ütleb mulle mõned asjad minu elu kohta. Pani prillid ninale ja valgustas mu peopesasid ning sealt tuli päris huvitavat infi. Ja nüüd ma kruvisin pinget ja ei ütle mis ta mulle rääkis ;)
Ratsutamas käidud ja oma edasisest saatusest teadlik, hakkasime Limassoli poole tagasi sõitm. Esimesed 10 km küll puhtalt aurude peal, sest härra ei märganud , et meil paak täiesti tühi. Kont kinni, raadio kinni ja aknad lahti. Note/ kabrio jõudis edukalt tanklasse. Paak sai täis ja aken ka 1€ eest puhtaks.
Ja nüüd istun ma imelises restoranis Puesta oyster bar and grill, poolenisti mudane ja põhimõtteliselt palja taguotsaga mida katab vaid napp roosa hilp. Käisin 2 min ennast tualetis värzkendamas ja mees tellis juba pudeli veini meile. Ma rõhutan veelkord, et vein teeb kõik heaks. Kuigi kui aus olla siis enam paremaks minna ei saa. See on küll #imal, aga meil on fantastiline reis ja iga õhtu lõpus ütleme teineteisele, et see oli küll kõige lahedam päev.
Meie jaoks on täna väga eriline õhtu. Just nende väikeste asjade pärast mis täna juhtunud on, mida keegi öelnud on ja mida me ise tunneme :) Hanno kindlasti järgmises postituses tõmbab seda naiselikku õrnutsemist tagasi ja on oodata mahlast pala 👙
Comments
Post a Comment